Saasta valu metafuusika.

Teiseks, ma saan kaalutleda ainult tuleviku asjade üle. Kui mõni filosoof kuulutab väga enesekindlalt mõnd filosoofilist arvamust või kuulutab, et miski metafüüsikas on ilmne või et mõni metafüüsiline probleem johtub ainult mõistete segiajamisest või sõnade tähendusest, siis võib kindel olla, et see filosoof on filosoofilisest arusaamisest alles lõpmata kaugel. Kuigi selle teesi läbiarutamises ei saa eimiski ise kunagi probleemiks, see-eest leiab väljendamist, pidades silmas seda või teist vaatepunkti eimiskile, juhtiv põhiarusaam Grunderfassung olevast. Eimiski ei anna kõigepealt antonüümi olevale, vaid kuulub algselt loomuse enda juurde.

Teaduse eriline maailma-tõmme ja sealt die ihn juhitud inimese hoiak saavad olla vaid siis täiesti mõistetud, kui me seda näeme ja kinni haarame fassenmis selles nii hoiduvas maailma-tõmbes loodub. Inimene — olev teiste seas — tegeleb teadusega.

  • Pagulus, valu ja ööliblikad | Müürileht
  • Me talitame teisiti.
  • Üle silmapiiri Mõtisklus teema-aasta „Eesti usk“ lõpetamisel - Eesti Kirik
  • Nakkushaigused liigeste ja luude
  • Valutab koik keha ja liigesed

Läbimurdev sissemurre aitab omal viisil oleval endaks saada. See kolmetisus — maailma-tõmme, hoiak, sissemurre, toob oma juurduvas ühtsuses olemas-olemise teaduslikku lihtsusse. Kui me selle uurimise alla võetud teadusliku olemasolemise kategooriliselt enda omandusse võtame, peame me ütlema: Kuhu maailma-tõmme suundub, on olev ise — ja rohkem eimidagi nichts. Millest hoiak oma juhtimise võtab, on olev ise — ja rohkem eimidagi.

Saasta valu metafuusika Kuidas ma saan eemaldada poletiku polveliigendis

Millega uuriv Saasta valu metafuusika sissemurdes loodub, on olev ise — ja rohkem eimidagi. Aga imelik — samal ajal kui teaduslik inimene endale oma pärisust kinnitab, räägib ta millestki teisest. Uuritakse vaid olevat ja rohkem eimidagi; olev üksi ja edasi — eimidagi; ainult olev — ja muud eimidagi. Kuis on lood selle eimiskiga? On see juhuslik, et me temast täitsa iseenesest rääkisime?

On see vaid kõnemaneer — ja muud eimidagi? Miks me huvitume tollest eimiskist. Eimiski on ju teaduse poolt kõrvale ja maha jäetud kui tühine Nichtige. Kui me eimiski niiviisi maha jätame, kas ei tunnusta me teda seeläbi? Aga kas me saame Tunnustamisest rääkida, kui me midagi nichts ei tunnusta? Võibolla liigub see jutt juba edasi-tagasi tühjas sõnanägeluses. Seevastu rõhutab teadus veelkord, et ta vaid olevaga tegeleb. Eimiski — mida muud saab see teaduse jaoks olla, kui jälkus ja fantaasia.

On teadus oma õigustes, siis seisab ta kindlalt maas: teadus ei taha eimiskist midagi teada. See ongi lõpuks eimiski teaduslikult range käsitamine Erfassung.

Me teame seda, kuna me eimiskist midagi nichts teada ei taha. Teadus ei taha eimiskist midagi teada. Aga sama kindlalt jääb kehtima: kui ta oma loomust välja öelda tahab, hüüab ta eimiskit appi. Ta nõuab seda, mille hülgab.

Milline kahepalgeline loomus siin avaldub? Oleme meie praeguse eksistentsi — kui teaduse läbi määratletu — üle meeliskledes vastuollu langenud.

  1. Tõenäolisel küll.
  2. Sellest saaks vaid ebausk.
  3. Video poletiku liigeste
  4. Valle-Sten Maiste Pealkiri kõlab vastuoluliselt, kuid selline on Vahingu saatus.

Läbi selle vaidluse rullub lahti küsimus, mis vajab väljaütlemist: kuidas on lood eimiskiga? Küsimuse läbitöötamine Küsimuse eimiski järele läbitöötamine peab meid tooma olukorda, kus saab võimalikuks Saasta valu metafuusika või arusaadavaks vastuse võimatus. Eimiski on meile jäetud. Teadus jätab ta ükskõiksena meile kui selle, "mida ei leidu.

Mis on eimiski? Juba esimene katse Anlauf küsida näitab midagi ebaharilikku. Selle küsimusega asetame eelnevalt eimiski millekski, mis nii ja nii "on" — kui üks olev ein Seiendes. Kuid sellest on eimiski täiesti erinev. Küsimine eimiski järele — mis ja kuis see, eimiski ka oleks — pöörab küsitu enda vastandiks. Küsimus räägib end ise oma objektist Gegenstand paljaks. Seetõttu on iga vastus sellele küsimusele täiesti võimatu, kuna ta jõuab vältimatult vormi: eimiski "on" see ja see.

Küsimus ja vastus on eimiski suhtes võrdselt mõttetud. Seega ei ole vaja isegi tagasilükkamist teaduse läbi. Paljutsiteeritud mõtlemise alusreegel ülepea, vastuolu vältimise seadusüldine " loogika ", lööb selle küsimuse madalaks. Sest mõtleminemis loomuldasa wesenhaft alati mõtlemine millegi üle on, peab mõtlemisena oma enda loomuse vastu töötama.

Kuna eimiski objektiveerimine ebaõnnestus, oleme oma küsimisega eimiski järele juba lõpus — eeldusel, et ses küsimuses on " loogika " kõrgeimaks instantsiks, et aru on vahendiks ja mõtlemine teeks, millega eimiskit algupäraselt käsitada ja tema võimaliku avamise Enthüllung üle otsustada.

Kuid kas tohib loogika valitsemisele kätt külge panna? Pole siis aru küsimuses eimiski järele tegelik isand? Tema abiga saame eimiskit ülepea määratleda ja endõõnestava probleemina tõstatada. Sest eimiski on oleva kõiksuse eitamine, täielik mitte-olev.

Sellega toome eimiski ei poolest Nichthaft kõrgeima määratluse alla ja seega eitamise alla. Eitamine on aga valitseva ja puutumatu " loogika " õpetuse järgi spetsiifiline aru talitlus. Kuis saame me siis küsimuses eimiski järele või isegi küsimuses eimiski küsitavuse järele aru vallandada? Siiski, kas on see kindel, mida me eeldame? Esindavad ei NichtSaasta valu metafuusika Verneintheit ja seega eitamine selle kõrgemat määratlust, mille alla eimiski kui eriline eituse liik kuulub?

Kas leidub gibt es eimiski vaid seetõttu, kuna leidub ei s.

Saasta valu metafuusika Kuidas eemaldada poletiku poidla liigestes

Või on see vastupidi? See pole mitte üksnes lahendamata, vaid selgesõnalise küsimusena küsimata. Me väidame: eimiski on algupärasem kui ei ja eitamine. Kui see tees õige on, siis sõltuvad eituse kui aru tegevuse võimalikkus ja aru ise mingil moel eimiskist.

Kuis saab siis tahta [aru eimiski] üle otsustada? Põhineb siis paistev scheinbare vastuolu küsimuse ja vastuse suhtes eimiski järele üksnes ümardava aru pimedal kangekaelsusel?

Miniatuurne metafüüsiline mammut revisited

Saasta valu metafuusika Kui me aga ei lase endid eksitada küsimuse eimiski järele formaalsest võimatusest, ja kiuste küsimuse püstitame, siis peame me vähemalt seda rahuldama, mis jääb iga küsimusasetuse võimaliku teostamise põhinõudeks.

Kui eimiski peab kuidas iganes küsituks saama — ta es ise —, siis peab ta enne seda antud olema. Me peame võima teda kohata. Kust otsime me eimiskit? Kuis leiame me eimiski? Kas ei pea me Saasta valu metafuusika leidmiseks juba ülepea teadma, et see kohal on da ist?

Eelkõige ja olulisimalt suudab inimene vaid siis otsida, kui ta otsitu käepärastolu Vorhandensein ette aktsepteerinud on vorweggenommen hat. Nüüd aga on eimiski otsitav. Leidub siis viimaks otsimist ilma ette aktsepteerimiseta, otsimist, millele puhas leidmine juurde kuulub? Kuis iganes sellega ka ei oleks, tunneme me eimiskit, kasvõi sellena, mille üle me iga päev mõtlematult ja ebamääraselt räägime.

Selle lihtsa, kogu iseenesest-mõistetavuse kahvatuses kahvatunud eimiski, mis nii silmapaistmatuna meie lobas ringi hulgub, võime me kergekäeliselt "definitsiooni" valmis seada: Eimiski on täielik oleva kõiksuse eitamine. Kas pole see eimiski karakteristika viimaks mitte vihje ses suunas, kus eimiskit kohata võib?

Oleva kõiksus peab kõigepealt antud olema, et säärane eituse lihtsus laguneda saaks, misläbi eimiski ise avalduks bekunden hätte. Isegi kui jätame kõrvale eimiski ja eituse suhte küsimisväärsuse Fragwürdigkeitkuis peaksime me — surelike olenditena — oleva tervikut ta kõiksuses iseendas an sich ja liiatigi meie jaoks ligipääsetavaks tegema? Me võime parimal juhul isekeskis oleva terviku "ideeks" mõelda ja seda nii ettekujutatut mõttes eitada ja eitatuks "mõelda".

Sel teel leiame me küll ettekujutatud eimiski formaalse mõisteaga ei kunagi eimiskit ennast. Eimiski on eimidagi das Nichts ist nichts ja ettekujutatud ning "päristise" "eigentlich" Artriidi poluartriidi kasiravi vahel ei pruugi erinevust leiduda, seda enam, et eimiski kujutab endast täielikku erinevuste kadumist.

Olgu see viimane kord, kui aru vastuväited meie otsimist segavad, mis ainult läbi eimiski põhikogemuse oma õiguspärasust tõestada saavad. Kas pole imeline teada, et sinu sees elab selline sõber, kes sind tingimusteta armastab ja tahab, et sa oleksid terve ja õnnelik? Haiguste metafüüsilised põhjused Haigus pole kunagi ainult füüsiline, see on alati ka metafüüsiline sõnum. Uurime lähemalt enamlevinud haigusi ja nende metafüüsilisi põhjuseid.

Tegelikult aga reageerivad teised vastavalt inimese vibratsioonidele ja kui keegi sind ekspluateerib, siis ju sa alateadlikult kutsud neid seda tegema.

Saasta valu metafuusika Slash valu varakult

Seisa enda eest ja jää endale kindlaks. Kui eelistad kedagi teenida, siis tee seda südamest ja ära oota midagi vastutasuks. Ja ära püüa teisi muuta ning ole sina ise. Probleemid põlvedega Probleemid põlvedega räägivad inimese kangusest ja paindumatusest.

Väga tihti annab see tunnistust tugevast egost ja autoritaarsusest. Sellised inimesed tahavad teisi kontrollida, sest neile tundub, et teised pole usaldusväärsed ning ajavad jonni. Kui põlv on haige, siis näita üles suuremat paindlikkust ja ära muretse, mida teised sinust mõtlevad.

Pole vaja pettuda inimestes seetõttu, et nad ei mõtle või ei tegutse nii nagu sina. Suu Suus tekivad probleemid, kui kaldud jäigalt oma arvamustes kinni olema. Su mõistus on suletud ja sa keeldud tunnistamast sõnumeid, mida võivad anda teiste arvamused. Hambad ja igemed Kui hambad on haiged, siis see viitab otsustusvõimetusele.

Sa kardad otsustada, sest ei tea, mis tagajärjed sellega kaasnevad. Tee otsuseid sisetunde pealt, siis on need kindlasti sinu jaoks õiged otsused.

Valu seljas Kui selg valutab, siis võtad liigselt teiste inimeste muresid enda kanda. Sa tunned, et sul ei ole kellelegi loota ja sa vastutad kõigi nende inimeste õnne või kannatuste eest, kes on sulle kallid. Saasta valu metafuusika

Saasta valu metafuusika Poletiku kreem

Aeg on aru saada, et kui tahad kellelegi toeks olla, siis tee seda vabast tahtest mitte kohusetundest. Kui inimene tunneb, et tal ei jätku piisavalt teiste inimeste toetust ja ta tahab seda kangesti saada, siis uhkusest ta ei oskagi seda teistelt vastu võtta ning lõpuks enam keegi ka ei paku seda. Kui valu on selja ülaosas, siis see on seotud toetuse puudumisega teistelt, kui alaosas, siis viitab see materiaalse või rahalise toetuse puudumisele. Külmavärinad ja palavik Allasurutud viha viib palaviku tekkimiseni.

Ainus moodus, kuidas keha sellele oskab reageerida, on palavikuhood. Kisume oma sisikonna lõhki, et teistele meele järgi olla. Ükskõik, kui tähtsal ametipostil ka ei oldaks, sisemine enesehinnang on ikka madal. Ja me kardame, et teised avastavad selle. Kui me ei tunne oma seksuaalsust peegeldades end mehe või naisena mugavalt, kui suhtume oma kehasse kui millessegi räpasesse ja pahelisse, siis on meil sageli probleeme genitaalide piirkonnas.

Väga harva võib kohata inimest, Saasta valu metafuusika on üles kasvanud kodus, kus genitaalidest ja nende funktsioonidest räägiti nende õigete nimedega. Me kõik oleme kasvanud koos nii- või naasuguste eufemismide saatel. Kas mäletad, milliseid sõnu sinu peres kasutati? Kasutusel võisid olla sellised pehmed väljendid nagu "seal all" või siis hoopis sõnad, mis tekitasid sinus tunde, et sinu genitaalid on räpased ja vastikud.

Jah, me kõik kasvasime üles teadmisega, et meie jalge vahel "on midagi viltu". Minu arvates oli aastatetagune seksrevolutsioon hea. Sellega jätsime seljataha viktoriaanliku silmakirjalikkuse. Ühtäkki polnud midagi hullu, kui sul oli mitu partnerit ja lisaks meestele võisid ka naised lubada endale üheöösuhteid. Partnerite vahetamine muutus avalikumaks. Paljud inimesed hakkasid nautima kehalisi rõõme ja vabadusi hoopis uuel ning avalikul moel. Iga organ meie organismis on suurepäraseks elu väljenduseks; igal organil on oma eriline ülesanne.

Me ei pea ju maksa või silmi räpasteks ega patusteks. Miks me siis genitaalidest nõnda arvame?

Mis on metafüüsika? Heidegger - Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia

JALAD viivad elus edasi. Probleemid jalgadega viitavad sageli hirmule eluga edasi minna või vastumeelsusele teatud suunas astuda. Meil on jooksujalad, me lohistame jalgu, käime kikivarvul, oleme "jalust rabatud", käime varbad sissepoole; ja meil on suured, vihased, paksud, lapsepõlve vimmast pungil reied. Jalahädasid tekitab sageli ka vastumeelsus mingi tetegevuste suhtes. Veenid ei suuda enam rõõmu laiali kanda. Kas sina liigud soovitud suunas?

Edasi liikudes pelgame sageli painutamist ja muutume paindumatuks. Liigesed muutuvad jäigaks. Tahame küll edasi liikuda, kuid ei taha midagi muuta.

Üle silmapiiri Mõtisklus teema-aasta „Eesti usk“ lõpetamisel

Sellepärast paranevadki põlved nii aeglaselt; meie ego on asjasse segatud. Paranemine võtab palju aega, sest asjasse on segatud uhkus ja eneseõigustus. Kui sul järgmisel korral põlvedega muresid on, siis küsi endalt, milles sa end õigustad, kus keeldud paindumast. Heida kangekaelsus kõrvale. Elu on vool, elu on liikumine; ja selleks et oleks mugav, tuleb olla paindlik ning voolu ja liikumisega kaasa minna.

Paju oksad painduvad ja õõtsuvad tuules alati graatsiliselt. Paljudel vanadel inimestel on raske käia. Nende arusaamad on moondunud ja nad tunnevad sageli, et neil pole kuhugi minna. Väikesed lapsed liiguvad rõõmsalt, tantsisklevatel jalgadel.

Vanurid aga lohistavad pahatihti jalgu, nagu oleks liikumine neile vastumeelne. NAHK sümboliseerib individuaalsust. Nahaprobleemid tähendavad, et tajume oma individuaalsusele mingit ohtu. Meil on tunne, et teised otsustavad meie üle. Meil pole "paksu nahka", mõni asi läheb meile "naha vahele", tunneme, et meil on "nahk üle kõrvade tõmmatud" ja mõnikord oleme väga tundliku nahaga.

Kõige kiirem viis nahaprobleemidest vabanemiseks on öelda endale mitu sada korda päevas: "Olen endaga rahul.

Nagu muudki elus, tekitame ka neid. Mitte et ütleksime: "Ma tahan, et minuga juhtuks õnnetus," aga meil on teatud mõttemallid, mis võivad õnnetusi ligi tõmmata.

Näib, et mõne inimesega juhtub kogu aeg midagi, samas kui teine ei saa terve elu jooksul kriimugi. Õnnetused on viha väljendus. Õnnetused viitavad kogunenud masendusele, mis on tekkinud sellest, et inimesel Saasta valu metafuusika lastud enda eest seista.

METAFÜÜSIKA EHK KUIDAS ME ISE endale hädad kaela tõmbame | Buduaar

Õnnetused viitavad ka mässule autoritaarsuse vastu. Me saame nii vihaseks, et tahaksime kedagi lüüa, ja selle asemel lüüakse meid. Kui oleme enda peale vihased, kui tunneme end süüdi, kui tunneme, et meid tuleks karistada, siis sobib selle kõige lahenduseks mõni õnnetus. Meile näib, et kõik õnnetused ei saa kuidagi meie enda süül toimuda.

Avaldame Müürilehe veebiväljaandes ainult hoolikalt valitud partnerite reklaami ja selle abil saame laiendada nii autorite kui kajastatavate teemade ringi ning avaldada rohkem väärt artikleid. Seda võib käsitleda kui soliidset ja igati põhjalikku katset kirjutada ajalooromaan vene rahvusvähemusest Eestis. Neist, kes põgenesid siia enamlaste Venemaalt ning olid sunnitud kohanema võõral maal ja võõrastes oludes. Andrei Ivanov Tõlkinud Veronika Einberg Varrak, Neist, kes põgenesid siia enamlaste Venemaalt ning olid sunnitud kohanema võõral maal ja võõrastes oludes. Detailselt analüüsides võib imestada, kui mitmekesiselt ja reljeefselt on autor suutnud tabada

Meile näib, et oleme saatuse keerdkäikude süütud ohvrid. Õnnetus võimaldab pöörduda teiste poole kaastunde ja tähelepanu pälvimiseks. Haavadele pannakse plaaster ja puhutakse peale. Sageli kästakse meil voodis puhata, mõnikord isegi pikalt. Ja seal me siis valutame. See, milline keha piirkond valutab, annab aimu, Saasta valu metafuusika elu vallas end süüdi tunneme.

Füüsilise vigastuse raskusaste näitab, kui karmi ja pikka karistust me enda arvates väärime. Otsime kaitset valu, põlastuse, kriitika, ahistamise, seksuaalsuse ja seksuaalsete lähenemiste eest; oleme hirmul elu kui sellise või mõne selle seiga ees.

Igaüks leiab siit valikust endale midagi. Mina ei ole paks, kuid olen ikkagi aastate jooksul selgeks saanud, et kui tunnen end kaitsetuna ja olen rahutu, siis võtan mõne kilo Saasta valu metafuusika. Ja kui oht on möödas, kaovad lisakilod iseenesest. Sunnitud tegevus on minust olenematult toimuv tegevus. Kui mõista vaba tegevust lihtsalt takistuste ja sunnita tegevusena, siis vabadus ei ole determinismiga vastuolus, sest takistuste ja sunni puudumine ei välista positiivseid põhjusi.

Tundub, et on tegusid, mis on takistuste ja sunnita vabad ja põhjuslikult determineeritud. Pehme determinism[ muuda muuda lähteteksti ] Sellepärast pooldavad paljud filosoofid " pehmet determinismi ", millega naiivselt arvatakse vabadust ja determinismi lepitatavat.

Selle pooldajad arvavad, et nad lepitavad determinismiga ka moraalse vastutuse. Pehme determinismi kolm väidet on: 1 determinism on tõene, 2 tahtlik käitumine on vaba, kui sel pole välist sundi ega väliseid takistusi, 3 kui sundi ega takistusi pole, siis tahtliku käitumise põhjused on teatud seisundid, sündmused või tingimused tegijas endas, nimelt tema tahteaktidvalikudotsusedsoovid jne.

Nii et ma olen vaba ja oma tegude eest vastutav, kui miski ei takista mul toimimast oma valiku, tahte või soovi kohaselt ega sunni mind teisiti toimima. Mu vastutusel võivad küll olla teised tingimused, näiteks arusaamine oma tegude tõenäolistest tagajärgedest. Selle ümberlükkamine[ muuda muuda lähteteksti ] See ei lahenda probleemi, vaid ainult maskeerib seda.

Kust need siseseisundid tulevad, mis determineerivad, mida minu keha teeb?

Õpi lugema oma keha: mis on haiguste vaimsed põhjused?

Kas nad on minu kontrolli all? Kui ma tegin otsuse või valiku ja toimisin selle järgi, kas ma oleksin saanud teisiti valida? Determinist kuulutab selle küsimuse mõttetuks, sest see, et ma oleksin saanud toimida teisiti, tähendab ainult seda, et ma oleksin toiminud teisiti, kui siseseisundid, mis minu teo determineerisid, oleksid olnud teistsugused, st kui ma Saasta valu metafuusika teisiti otsustanud või valinud.

Nii et küsimus oleks selles, kas ma oleksin teisiti otsustanud või tahtnud või valinud, kui ma oleksin otsustanud otsustada teisiti või valinud valida teisiti või tahtnud tahta teisiti.

Ja see on mõttetus. Küll on aga mõtet küsida, kas minu seesmised valikud, otsused ja soovid on ise põhjustatud. Ja muidugi on, kui determinism on tõene. Ja siis me ei saa vältida järeldust, et ma poleks saanud valida, tahta, otsustada ega soovida teisiti. Oleksin saanud ainult juhul, kui nende aktide põhjuste asemel oleks olnud midagi muud, aga see poleks jällegi olnud võimalik, jne.

Näited[ muuda muuda lähteteksti ] Kui minu käitumine on pehme determinismi mainitud tingimustel vaba, siis on see vaba ka juhul, kui füsioloog saab kõiki minu tahtmisi oma suva järgi esile kutsuda. Vaevalt saaks mind sel juhul pidada vabaks ja vastutavaks tegijaks.

Oletame, et teatud rohtude manustamine tekitab mul vastupandamatu soovi nende järele, ja ilma minu nõusoleku ja soovita ma langen selle soovi ohvriks ja toimin selle järgi. Kas ma toimin siis vabalt? Igal juhul ei saanud ma seda soovi valida. Ja muidugi pole tähtis, kas mind mõjutab teine subjekt või täiesti ebaisikulised jõud. Kui determinism on tõene, siis kõik minu siseseisundid, mis põhjustavad minu keha käitumist, on tingitud asjaoludest enne minu sündi.

Lihtne indeterminism[ muuda muuda lähteteksti ] Esialgu tundub, et me võime determinismi lihtsalt eitada ning öelda, et minu vabad teod ei ole põhjustatud või et siseseisundid, mis on nende põhjused, ei ole põhjustatud. Isegi nendel tingimustel, mis olid, oli ikkagi võimalik mõni teine tegu, või siis need siseseisundid oleksid saanud olla teistsugused.

Aga see pole usutav. Vaba inimese asemel tuleb välja seosetu fantoom. Minu parem käsi on vaba ja liigub, kuidas juhtub. Keegi ei tea, mida ta järgmisel hetkel teeb. See ei ole minu käitumine, mul ei ole sellega mingit pistmist.

Käe käitumine on võõra objekti juhuslik liikumine. Minu käitumine peab olema minu kontrolli all. Asja ei paranda ka see, kui minu siseseisundid, mis käitumist põhjustavad, on põhjuseta. Tulemus on sama: seosetu, kompulsiivne ja vastutuseta käitumine. Determinism ja lihtne indeterminism kui teooriad[ muuda muuda lähteteksti ] Nii determinismil kui ka lihtsal indeterminismil on raskused.

Lihtsa indeterminismi kasuks ei räägi miski muu kui see, et ta kõrvaldab determinismi kõige suuremad raskused. Determinism on vähemalt esialgselt usutav. Inimestel tundub olevat loomulik kalduvus seda uskuda, praktiline intellekt peaaegu nõuab seda ja kogemus paistab seda alati kinnitavat. Aga determinismil on inimkäitumisega raskesti aktsepteeritavad järelmid, mida teooria modifitseerimine ei kõrvalda.

Ja mõlemad teooriad tunduvad olevat lepitamatud andmetega, Saasta valu metafuusika minu käitumine on mõnikord kaalutlemise tulemus ja mõnikord oleneb minust, mida ma teen. Ma saan kaalutleda ainult oma tulevikutegude üle, ja ainult juhul, kui ma juba ei tea, mida ma teen. Aga kui determinism on tõene, siis on enne iga minu tegu tingimused, mis on selleks teoks piisavad ning teevad selle vältimatuks.

Kui mul on võimalik teada, mis need Saasta valu metafuusika ja millise käitumise jaoks need on piisavad, siis mul on iga kord võimalik ka teada, mida ma tulevikus teen, nii et ma ei saa selle üle kaalutleda. See näitab iseenesest ainult seda, et ma saan kaalutleda ainult juhul, kui ma oma käitumise põhjuslikke tingimusi ei tea; see ei näita, et niisuguseid tingimusi ei saa olla.

On aga veider oletada, et kaalutlemine on lihtsalt selge teadmise aseaine. Teadmine on spekuleerimise, järelduste tegemise ja äraarvamise tingimus, ja nendel ei ole kaalutlemisega mingit pistmist.

Ja mis veel hullem, nüüd selgub, et ma ei saa kaalutleda isegi mitte juhul, kui mul on võimalik ette teada saada, mida ma teen, ükskõik kas ma siis tegelikult saan seda teada. Ma saan kaalutleda ainult püüdes otsustada, mida teha.

Ja see on võimatu, kui ma usun, et minu tegu on võimalik järeldada juba olemasolevatest tingimustest, isegi kui ma seda järeldust ise pole teinud.

#017 Metafisik/ilmu kesaktian itu mudah \u0026 sederhana.

Ma ei saa siis püüda otsustada, sest pole midagi otsustada. Aga kui determinism on tõene, siis niisugune järeldamine oleks piisavalt informeeritud isikul alati põhimõtteliselt võimalik. Siis ei saa determinismi lepitada ka sellega, et mõnikord oleneb minust, mida ma teen. Kui see minust oleneb, siis ma pean iga alternatiivset tegu tõesti saama teha. Aga kui determinism on tõsi, siis see kunagi nii ei ole, sest see, mis toimub, on alati ainus asi, mis kõige eelneva eeldusel saab juhtuda.

Veel ilmsem on, et neid andmeid ei saa lepitada lihtsa indeterminismiga. Ma saan kaalutleda ainult oma tegude üle. Aga mis tahes keha juhuslik põhjuseta liikumine ei ole minu tegu, ei ole minu võimuses. Ma ei saa selle üle kaalutleda, sest see ei olene minust, mina ei põhjusta seda. Agentsuse teooria[ muuda muuda lähteteksti ] Ainuke tegevusekäsitus, mis on andmetega kooskõlas, ütleb, et inimesed ja võib-olla ka mõned teised asjad on mõnikord ennast määravad olendid, st olendid, kes mõnikord on oma käitumise põhjused.

Et tegu oleks vaba, ei piisa sellest, et tegija seda põhjustab; on tarvis ka, et mitte mingid eelnevad tingimused ei olnud selle teo sooritamiseks piisavad. Selleks et tegu oleks vaba ja ratsionaalnepeab selle sooritaja tegema seda mingil põhjendilaga see põhjend Saasta valu metafuusika saa olla teo põhjus.

Sissejuhatus[ muuda muuda lähteteksti ] Mõnikord öeldakse, et igaühel on filosoofia ja igaühel on metafüüsilised vaated. See on rumalus. Inimestel on arvamusedmillest mõned piirnevad metafüüsikaga, kuid vähestel on ettekujutus filosoofiast, rääkimata metafüüsikast. William Jamesi järgi ei ole metafüüsika midagi muud kui ebatavaliselt kangekaelne jõupingutus mõelda selgelt. Vähesed mõtlevad niimoodi, kui praktilisi huvisid mängus ei ole.

Selline käsitus on kooskõlas sellega, mis inimesed enda arvates on, nimelt tegijadmitte olendid, kelle käitumine on neist sõltumatute tingimuste tagajärg. Kui ma usun, et ma tegin midagi, siis ma usun, et teo põhjus olin mina, mitte miski minus, näiteks mõni minu subjektiivne seisund, mis ei ole minuga samane. Kui ma usun, et minu käitumise põhjus ei ole minuga samane, siis ma ei saa seda käitumist pidada oma teoks, kui ma just ei pea ennast selle põhjuse põhjuseks. Ma ei peaks seda oma teoks ka siis, kui ma teadvustaksin neid tingimusi või impulsse minus, mis seda põhjustavad.

Selline käitumine mitte ainult et ei ole vaba tegevus, vaid üldse mitte tegija tegevus, vaid mehaaniline refleks. Aga selles tegevuse- ja tegijakäsituses on kaks metafüüsilist mõistet, mis pole mujal looduses rakendatavad. Esimene on mina või isiku mõiste: see ei ole lihtsalt asjade või sündmuste kogum, vaid iseliikuv olend. Sest tema tegevust põhjustab isik, mitte mõni tema osa ega miski, mis on tema sees.

Aga me ei tea, et inimene on midagi enamat kui kogum füüsilisi asju ja protsesse, mis toimivad samade seaduste järgi nagu teisedki füüsilised asjad ja protsessid.

Kui selle teooria vajadused kõrvale jätta, siis pole mingit alust arvata, et tema käitumise päritolu on nii eripärane või et selle mõistmist tuleks otsida eripärasest metafüüsilisest vallast. Teiseks, see tegevusekäsitus kätkeb erakorralist põhjustamiskäsitustmille Liigendid on vaga haiged tegija, kes on substantsmitte sündmussaab sellegipoolest olla sündmuse põhjus.

Tõepoolest, kui ta on vaba tegija, siis ta saab sündmust oma tegu põhjustada, ilma et miski muu seda põhjustaks. See tähendab, et tegija on mõnikord põhjus, olemata eelnev piisav tingimus.

Selline põhjusekäsitus on tavalisest filosoofilisest põhjusemõistest nii erinev, et tal peaks olema koguni teine nimi: põhjustamise asemel peaks ehk rääkima algatamisest või sooritamisest. See paistab olevat kahtlane käsitus sellest, mis on isik. Aga see on kooskõlas meie andmetega, ja paistab, et ainsana. See väldib lihtsa indeterminismi absurdsust, öeldes, et inimkäitumine on põhjustatud, ja väldib determinismi raskusi, eitades, et iga põhjuste ja tagajärgede ahel on lõpmatu.

Selle Artroosi ja artriidi raviks järgi ei ole kaalutlemine absurdne, vaid täiesti ratsionaalne. Siiski kätkeb see teooria käsitust tegijatest ja nende põhjustest, mis on kummaline, kui mitte saladuslik. Vaevalt saab kedagi süüdistada, kui ta meie andmed hülgab. Need ju ei põhine muul kui üldisel nõusolekul ning võivad olla illusioonid.

Võib-olla tegelikult keegi kunagi ei kaalutle, vaid ainult kujutab seda ette, ning kujutleb ekslikult, et ta on oma käitumise peremees ja oma tegude autor. Kindlasti me mõnikord eksime, uskudes, et meie käitumine on kaalutlemisega tehtud valiku tulemus.

Mees võib näiteks kujutleda, et tema abiellumine on väga hoolika ja ratsionaalse kaalutlemise tulemus, tegelikult aga võivad sel olla füsioloogilised alateadlikud põhjused, mis on selliseks käitumiseks täiesti piisavad.

Ja siis on võimalik, et me eksime selles alati. Paistab, et keegi ei oska kaalutlemist kirjeldada ilma metafoorideta, ja minu võimuses olemise või minust olenemise mõiste tundub olevat täiesti analüüsimatu ja defineerimatu, kui võtta seda selles mõttes, nagu agentsuse mõiste paistab vajavat.

Nii et need on kahtlased käsitused, olgugi et nad on terves mõistuses nii juurdunud. Fatalismiteooriast leiame metafüüsilisi kaalutlusi, mis paistavad need täielikult välistavat.

Võib-olla me peaksime siin, nagu mujalgi metafüüsika, rahulduma raskuste avastamisega, vaadates, mis on ja mis ei ole kooskõlas veendumustega, mis meil juhtumisi on, ja saades nii palju rahuldust kui suudame arusaamisest, et kust me ka ei alusta, maailm on saladuslik, ja meie, kes me püüame sellest aru saada, on Saasta valu metafuusika salapärasem. Selline arusaamine tekitab teatud määral õigustatud tunde, et ma olen tark, olgugi et ma saan oma teadmatusest täielikult aru.

Peatükk kuus: Saatus[ muuda muuda lähteteksti ] Me kõik kaldume valu, ohu ja raske kaotuse hetkedel mõtlema fatalistlikult : see, mis konkreetsel hetkel juhtub, on vältimatu, me ei saa seda ära hoida. Mõnikord me leiame end meist sõltumatutest olukordadest, millest meie olemine ja saatus nii põhjalikult sõltuvad, et Saasta valu metafuusika on ülekaalukas ja mõnikord lohutav.

Sõduritel olevat mõnikord niisugused mõtted. Võib-olla kalduks sellistele mõtetele igaüks, kui ta mõtleks, kui vähe ta on ise teinud, et jõuda sinna, kus ta praegu on, kui palju tema saatus on sõltunud asjaoludest ja kui palju tema elu on määranud juhused.

Kui meil üldse on vabadus oma saatust kujundada, mis on kahtlane, siis ainult kitsal rajal. Kõik tähtsad asjad on otsustatud ükskõiksete asjaolude, kokkusattumuste ja juhuslike kohtumistega.

Kui otsida, siis on see näha, kuid vähesed otsivad. Saatus on teinud meid selliseks, et me peame head oma saavutuseks ja halva paneme süüks maailmale, mitte iseendale, ning vaevalt mõtleme ebaisikulisest saatusest, mis mõlemat suvaliselt määrab. Fatalism ja determinism[ muuda muuda lähteteksti ] Determinism on teooria, et kõik sündmused on nende põhjuste tõttu vältimatud.

Mõnikord püütakse seda eristada fatalismist, Saasta valu metafuusika, et fatalismi järgi juhtuvad mõned sündmused kõigest hoolimata, st hoolimata põhjustest. Aga sel juhul on vaevalt kunagi olnud mõni fatalist. Fatalism on uskumus, et kõik, mis juhtub, on vältimatu. See, kes pooldab üleüldise põhjuslikkuse teesi ning järelikult kogu inimkäitumise põhjusliku determineerituse õpetust, peab olema fatalist. Neid kaht teooriat saab küll sõnaliselt eristada, aga järjekindel determinist peab olema fatalist.

See, et mõned deterministid ei ole fatalistid, ei näita mitte niivõrd suurt erinevust determinismi ja fatalismi vahel kui alandust, mida fatalism võib tuua, ning lohutust, mida sellest möödahiilimine võib pakkuda. Fatalism tuleviku ja mineviku suhtes[ muuda muuda lähteteksti ] Fatalism on see, kes usub, et see, mis juhtub, on ja on alati olnud vältimatu. Ta arvab, et see, mis tulevikus juhtub, ei olene temast, kuigi ta ei tea, mis juhtub.

Metaphysics – Vikipeedia

Fatalist mõtleb seega tulevikust nii, nagu me kõik mõtleme minevikust. Me oleme kõik minevikufatalistid. Me teame mineviku kohta nii mõndagi, aga tulevik on tume, ja seetõttu on meil kiusatus sellele külge pookida "võimalusi". Fatalist paneb sellele kiusatusele vastu. Ta suhtub tulevikku nii, nagu meie suhtume minevikku. Fatalismi allikad[ muuda muuda lähteteksti ] Fatalistlik mõtteviis tuleneb tavaliselt teoloogilistest ideedest või sellest, mida me peame teaduse ja loogika eeldusteks.

Kui Jumal on kõikteadja ja kõikvõimas, siis pole raske oletada, et ta on korraldanud nii, Saasta valu metafuusika kõik juhtuks, nagu juhtub, et ta teab juba kõiki tuleviku üksikasju ning meil jääb üle ainult vaadata, kuidas asjad välja rulluvad.

Ka ilma Jumalat mängu toomata ei ole raske seda oletada, et tulevik saab mineviku eeldusel olla ainult ühte moodi. Ja on ka loomulik eeldada, et on olemas tõekorpus tuleviku kohta, ja juhtub kõik see, mida see ette näeb. Fatalistlikul vaatel on tohutud järelmid. See võimaldab vaadelda kõiki asju sama häirimatult nagu mineviku õudusi, teeb ükskõikseks teiste laidu ja heakskiidu suhtes ning vabastab süütundest.

See tõotab täieliku arusaamise võimalikkust ja kõrvaldab kiusatuse näha asju inimese kurjuse ja moraalse vastutuse vaatevinklist. See mõte viib üleva aktsepteerimiseni kõige suhtes, mida elul ja loodusel on pakkuda, ja kuigi see vähendab uhkust, ülendab see tundeid, avab südant ja laiendab mõistmist.

Jumalik kõigeteadmine[ muuda muuda lähteteksti ] Oletame, et Jumal on olemas ja on kõikteadja.

Saasta valu metafuusika Video poletiku liigeste

Ta teab kõike, mis on tõsi. Ta teab iga propositsiooni kohta, et see on tõene või et see on väär. Ja oletame, et Jumal mõnikord teatab mõnele inimesele või kõigile midagi sellest tõest. Siis tekivad prohvetid, kes kuulutavad mingeid sündmusi ette, ja hiljem need leiavadki aset.