Kuidas uppuda valu uhises

See on juhtum, kus tegu X ei tohi teha liiga paljud inimesed, aga igaüks peab oma teo kavandama teadmata, mida teised teevad. Kas see on parem või halvem kui maailm, kus pole ühtki tundlikku olendit? Puhast altruismi ei saa võtta üleüldise moraaliarutelu aluseks, sest see võib samadel asjaoludel viia eri inimesi erinevatele ja võib-olla ühitamatutele tegudele kaks inimest püüavad teineteist esimesena sisse lasta. Jim mõtleb, kas ta ehk saaks püssi enda kätte ja sellega sõdureid ähvardada, aga taipab, et kui ta seda üritab, siis tapetakse kõik indiaanlased ja teda ennast. See on seda tüüpi utilitarism, mida Richardt Brandt " Ethical Theory " nimetas teoutilitarismiks.

Sellise deontoloogia vastu poleks utilitarismi tarvis kaitsta. Sellist veenmisel põhinevat vastuväidet deontoloogiale saab esitada ainult mittekognitivistliku ja võib-olla subjektivistliku metaeetika eeldusel. David Rossi " Foundations of Ethics " tüüpi kognitivistlik eetika paneks südamele apelleerimisele vastu, öeldes, et meeldib see meile või mitte, aga on võimalik näha, et selle deontoloogilised printsiibid on tõesed.

Kui aga Rossi teoorialt kognitivistlik metaeetika ära võtta, siis võib tema deontoloogia tunduda kunstlik ja võib-olla reegleid kummardav. Näiteks kohustus lubadusi täita tundub liiga kunstlik, liiga konventsionaalne, et olla viimne printsiip. Teisest küljest, raskem on tuua veenmisel põhinevaid argumente kitsendatud deontoloogia vastu, mis täiendab utilitarismi printsiipe abstraktse õigluse ja õiglase jaotamisega seotud printsiipidega.

Normatiivse eetika süsteemi rajades peab utilitarist apelleerima mõnedele viimsetele hoiakutele, mis on tal ühised nendega, kelle poole ta pöördub. Sentiment, millele ta apelleerib, on üldistatud heasoovlikkuss.

Avalikkus ei pruugi utilitaristi positsiooniga algul nõus olla, näiteks võib neil olla kalduvus järgida noorena omandatud traditsioonilise moraalisüsteemi reegleid. Utilitaristil on siiski lootust veenda avalikkust tema süsteemiga nõustuma. Üldistatud heasoovlikkus on kindlasti olemas kõigil, kellega tasub eetikat arutada. Võib-olla tal õnnestub kedagi veenda, et tema varasem dispositsioon aktsepteerida mitteutilitaristlikke printsiipe tuli mõistelistest segadustest.

Kahtlemata ei õnnestu tal kõiki veenda, aga see, et utilitarismi ei aktsepteeri kõik, isegi mitte kõik filosoofiliselt selge peaga inimesed, ei räägi iseenesest selle vastu. Võib-olla ongi nii, et ükski eetikasüsteem ei meeldi kõigile, isegi mitte samale inimesele erinevas meeleolus. Smart püüab mingil määral esitada Henry Sidgwicki uues rüüs. Utilitarismi aksioomid ei tule enam intellektuaalsest kaemusest, vaid väljendavad viimseid hoiakuid või tundeid.

Tuletamine nendest aksioomidest käib siiski üsna samamoodi. Charles Landsman "A note on act utilitarianism" ütles siinse töö varasema versiooni kohta, et mittekognitivist ei tohiks rääkida eetikaprintsiipide loogilistest järelmitest. Aga see ei pruugi olla ületamatu raskus. Näiteks Richard Hare " The Language of Morals " jt on töötanud välja imperatiivsete lausete vahelised loogilised suhted, ja isegi paljaste hoiakuväljenduste kohta saab öelda, et nad on omavahel kooskõlas või mitte.

Mittekognitivist Kuidas uppuda valu uhises ka nimetada eetikalauseid tõesteks ja vääradeks, pidades silmas nende väljendatud hoiakutega nõustumist. Igatahes Smart eeldab, et adekvaatsed mittekognitivistlikud metaeetikateooriad on olemas. Teoutilitarism ja reegliutilitarism[ muuda muuda lähteteksti ] Teoutilitarism on vaade, mille järgi teo õigsuse üle tuleb otsustada teo enda heade või halbade tagajärgede järgi.

Reegliutilitarism on vaade, mille järgi teo õigsuse üle tuleb otsustada heade või halbade tagajärgede järgi, mis on reeglil, et igaüks peaks sarnastes olukordades tegema selle teo.

Viimasel ajal on normatiivset eetikat hakatud eristama metaeetikastmis arutab eetikamõistete loomust. Mittekognitivistlike eetikateooriate näiteks Charles Stevenson" Ethics and Language "; Richard Hare" The Language of Morals " domineerimise mõjul normatiivse eetika maine filosoofilise distsipliinina halvenes. Mittekognitivismi järgi tuleb välja, et meie viimsed eetikaprintsiibid sõltuvad meie viimsetest hoiakutest ja eelistustestnii et need ei kuulu akadeemilise filosoofiavaid isiklike otsusteveenmisenõuannete ja propaganda valda.

Reegliutilitarismil on kaks alaliiki vastavalt sellele, kas reegli all peetakse silmas tegelikku reeglit või võimalikku reeglit. Esimesel juhul saadakse selline vaade nagu Stephen Toulminil " An Examination of the Place of Reason in Ethics "teisel juhul selline nagu Immanuel Kantil " Alusepanek kommete metafüüsikale "kui on lubatav tõlgendada kategoorilist imperatiivi nii: "Toimi ainult maksiimi järgi, millest sina kui humaanne ja hea inimene võid tahta, et see kehtestuks üleüldise seadusena.

Kanti tüüpi reegliutilitarismi peen versioon on Roy Forbes Harrodi artiklis "Utilitarianism Revised". Artiklis "Extreme and restricted utilitarianism" esitas Smart reegliutilitarismile vastuväiteid.

Lühidalt öeldes taanduvad Smarti vastuväited süüdistusele reeglikummardamises I. Crombie"Social Clockwork and Utilitarian Morality" : reegliutilitarist muretseb küllap viimaks inimeste õnne pärast; miks ta peaks siis pooldama reegli järgimist, kui ta teab, et praegusel juhul see ei too kõige suuremat õnne.

Vastus, et enamasti toob reegli järgimine kõige suuremat õnne, ei tundu relevantne, ega ka vastus, et oleks parem, kui kõik reeglit järgiksid, kui et keegi ei järgiks.

Viimane tähendaks, et kõigi ainuke alternatiiv oleks mitte keegi. Sellepärast tundub, et reegli järgimisest mitteloobumine, kui see ei too kõige suuremat kasu, on irratsionaalne reeglikummardamine. David Lyons The Forms and Limits of Utilitarianism väitis, et nähtavasti Kanti tüüpi reegliutilitarism kollabeerub teoutilitarismiks.

Oletame, et reegli R erand toob parimad võimalikud järelmid. Siis see tõendab, et reeglit R tuleks modifitseerida, et seda erandit arvestada. See, mis paneks teoutilitaristi reeglit rikkuma, paneks reegliutilitaristi reeglit muutma. Adekvaatne reegliutilitarism oleks seega ekstensionaalselt ekvivalentne teoutilitarismiga. Lyonsit huvitavad eriti "läveefektid". On tundunud, et reegliutilitarismil on see raskus, et tundub kasulik, et mõned inimesed, kuigi mitte kõik, ei täidaks näiteks reeglit Kuidas uppuda valu uhises kõnni muru peal" või "ära jäta valimistel hääletamata".

Lyons osutab sellele, et saab eristada millegi tegemist pärast seda, kui n inimest on seda teinud, selle tegemisest siis, kui seda on teinud vähesed või mitte keegi. Lyons leiab, et kui need asjaolud reeglisse sisse kirjutada, hakkab see käskima neidsamu tegusid mis teoutilitarism.

Aga tundub, et on üks huvitav juhtum, millele tuleb teistmoodi läheneda. See on juhtum, kus tegu X ei tohi teha liiga paljud inimesed, aga igaüks peab oma teo kavandama teadmata, mida teised teevad.

Karistusseadustiku üldosa kohaldamisala 1 Karistusseadustiku üldosa sätteid kohaldatakse käesoleva seadustiku eriosas ja muudes seadustes sätestatud süütegude eest karistamiseks. Karistamise alus 1 Kedagi ei tohi süüdi mõista ega karistada teo eest, mis selle toimepanemise ajal kehtinud seaduse kohaselt ei olnud süütegu. Süütegude liigid 1 Süütegu on käesolevas seadustikus või muus seaduses sätestatud karistatav tegu. Kui kuriteo eest karistust ei mõisteta, võib isikut karistada väärteo eest. Kuritegude raskusastmed 1 Kuriteod on esimese ja teise astme kuriteod.

Smart kaldub arvama, et adekvaatne reegliutilitarism ei oleks mitte ainult ekstensionaalselt ekvivalentne teoutilitarismiga, vaid sellel oleks ainult teoutilitaristlik printsiip: "maksimeeri tõenäolist kasu". Asi on selles, et iga reegel, mida saab sõnastada, peab tulema toime piiramatu arvu ettenägematute juhustega. Sellepärast ei saa ühtki teist reeglit pidada teoutilitarismiga ekstensionaalselt ekvivalentseks.

Esmaabi: mida võib ja kuidas?

Hedonistlik ja mittehedonistlik utilitarism[ muuda muuda lähteteksti ] Kas teoutilitarist peaks järelmite headust ja halbust hindama ainult nende meeldivuse ja ebameeldivuse järgi?

Jeremy Bentham " An Introduction to the Principles of Morals and Legislation " leidis, et kui naudingu hulk on sama, siis nõelaviskamise mängu push-pin kogemus on sama hea kui luule lugemise kogemus, kui see pakub sama palju naudingut; see on hedonistlik teoutilitarism. George Edward Moore " Principia Ethica "kes uskus, et mõnedel vaimuseisunditelnäiteks õppimise omal, on seesmine väärtus sõltumata meeldivuseston ideaalne utilitarist.

Kuidas uppuda valu uhises

Tundub, et John Stuart Millil Utilitarianism oli vahepealne positsioon. Ta leidis, et on kõrgemad ja madalamad naudingud. Paistab siis, et tema järgi nauding on headuse tarvilik tingimuskuid headus sõltub kogemuse teistest omadustest, mitte meeldivusest ja ebameeldivusest.

Smart nimetab Milli utilitarismi kvaasiideaalseks. Bentham, Moore ja Mill olid ühel meelel selles, et teo õigsuse üle tuleb otsustada ainult tagajärgede esilekutsutud asjade seisude järgi. Peab muidugi vaatama, et asjade seisu liiga laialt ei tõlgendataks näiteks seisund, et ollakse lubadust täitnudsest muidu kaob utilitarismi eripära ära.

Smart eeldab niisugust mittekognitivistlikku või subjektivistlikku metaeetikat, mille järgi sõnade "peaks" ja "hea" põhifunktsioon on heakskiidu väljendamine, s. Sõnaga "peaks" kiidetakse tegusid. Sõnaga "hea" kiidetakse igasuguseid asju, aga Smarti huvitab siin selle sõna kasutamine asjade seisude või tegude tagajärjede kiitmiseks. Oletame, et me teame täpselt kahe alternatiivse teo kõiki tagajärgi ning rohkem võimalusi meil ei ole.

Otsuse tegemiseks võrdleks teoutilitarism tagajärgi: tuleb teha tegu, mille tagajärjed on paremad. Aga "parem" tähendab kiitmist. Nii et tuleb hinnata kõigepealt tagajärgi ja siis tegusid. Mitteutilitarist, nagu näiteks David Rossvõiks nõustuda tagajärgede hinnanguga, tegude hinnanguga aga mitte viidates sellele, et ei arvestata näiteks õiglust või lubadust.

Erinevus ideaalse ja hedonistlku utilitarismi vahel ei tekita enamasti tõsist lahkarvamust selles, mida praktiliselt teha tuleks. Selles jaotises tuleb aga juttu just tagajärgede hindamisest selle poolest erinevad Benthan, Mill ja Moore.

Kuidas uppuda valu uhises

John Stuart Mill väidab, et parem on olla rahulolematu Sokrates kui rahulolev lollpeaUtilitarianism2; ka Voltaire"Histoire d'un bon Bramin". Nauding ei saa olla ainuke kriteerium, sest Sokrates oleks õnnelikum kui lollpea.

Jeremy Benthami laadis puhthedonistlik utilitarism saaks nõustuda, et rahulolematu filosoofi kogemus on eelistatav rahuloleva lollpea omale, kuid asi poleks mitte seesmises eelistuses, vaid selles, et Sokratese elu parandab inimkonna saatust. Kui kellegi tegevus toob ühiskonnale kasu, siis nauding sellest on väliselt väärtuslikum kui nauding nõelaviskamise mängust või päevitamisest. Luuletaja või matemaatik võib olla rahulolematu, aga ühiskond võib olla rohkem rahul.

Peale selle, nõelaviskamise mäng tüütab tõenäoliselt varsti ära, aga luule võib jääda eluks ajaks huvitavaks. Luule lugemine võib arendada kujutlusvõimet ja tundlikkustmis võimaldab teiste õnne heaks rohkem ära teha: see nauding on viljakam kui nauding nõelaviskamise mängust. Võib-olla siis luulet eelistatakse nõelaviskamisele ainult välise väärtuse pärast.

Aga sellega on raske nõustuda. Kui rahulolev lammas oleks iseenesest ja konkreetsel hetkel sama hea kui rahulolev filosoof, siis me võib-olla peaksime minimeerima inimeste arvu ja maksimeerima lammaste arvu, lastes neil turvaliselt elada.

Nii jõuaksime välja ka rahuloleva põrnikani, ja kus me peaksime peatuma? Võib-olla me eksisime, kui samastasime naudingut rahuloluga. Rahulolu on laias laastus täitmata soovide suhteline puudumine; nauding on võib-olla tasakaal täitmata soovide puudumise ja täidetud soovide olemasolu vahel.

Puhas teadvustamatus oleks Haiget tera tagasi piirjuhtum, mitte naudingu piirjuhtum. Kivil ei ole täitmata soove, aga tal pole üldse soove. Aga Benthami ja Milli lahkarvamust see ei lahenda. Koeral on sama tugev soov leida rotte kui filosoofil lahendada maailma mõistatusi. Mill tahaks öelda, et filosoofi soovid oleksid seesmiselt väärtuslikumad, ükskõik kui tugevad koera omad ka poleks.

Paistab, et paljud võivad eelistada Kuidas uppuda valu uhises lihtsalt naudingut, vaid teatud liiki naudinguid.

Kuidas uppuda valu uhises

Paljudel on seesmine eelistus keerukamate ja vaimsemate naudingute vastu. Pole ka ime, sest kuigi inimene on suur ja tugev loom, võlgneb ta ellujäämise oma kõrgemale intellektile. Kui inimene ei kalduks üle kõige mõtlema ja püüdlema, siis me ei oleks siin, kus me oleme.

Pole ime, et inimestele meeldib intellekt ja keerukus, ja võib-olla tulevikus veel rohkem. Võib-olla see jutt tundub üleolev, sest paljudele meeldib sisutu meelelahutus. Aga küllap telekasõltlasedki naudivad autoga, aiaga ja mööbliga seotud praktilisi probleeme. Nad ei vahetaks oma elu rahuloleva lamba ega isegi elava ja õnneliku koera elu vastu.

Peab siiski tunnistama, et võimalikud on viimse hoiaku lahkhelid nende vahel, kellel on seesmine eelistus "kõrgemate" naudingute suhtes, ja nende vahel, kellel ei ole. On aga võimalik, et inimestel on lahkarvamus viimsete eesmärkide asjus, küll aga üksmeel selles, mida praktiliselt teha tuleks. Tasub uurida, kui palju niisugune lahkarvamus võiks praktilist eetikat mõjutada.

Esialgu tundub, et mitte kuigi palju, sest kõige keerukamad ja vaimsemad naudingud on ka kõige viljakamad.

Paljud loomalikud naudingud on lausa kahjulikud. Enamikus tavaelu olukordades soovitaks puhas hedonist sedasama mida kvaasiideaalne utilitarist.

Luumurruga kaasneb tavaliselt verejooks. Reie- ja vaagnaluumurdude korral võib koesisene verejooks olla nii suur, et kannatanul tekib shokk. Luumurru kohal võivad tekkida närvivigastused ja arterivigastus. Ettevaatamatul ja oskamatul abistamisel ning transportimisel võib näiliselt lihtsam kinnine luumurd muutuda palju ohtlikumaks, lahtiseks luumurruks. Esmaabi andmisel ei tohi püüda paigaldada murdunud luuotsi, sest nii võib vigastada veresooni ja närve.

Aga alati see ei pruugi nii olla. James Oldsi ja Peter Milneri katses õppisid rotid, kelle ajus oli elektrood, kangile vajutades stimuleerima oma mõnukeskust ning hakkasid seda tundide kaupa tegema, tundmata huvi toidu vastu.

Karistusseadustik (lühend - KarS)

Kas inimestele parim elu oleks niisugune, mis peamiselt seisneks elektroodidelt saadud stiimulite nautimises? Muidugi mitte, sest inimesed on loodud millekski enamaks isegi kui tunnistada, et inimesed on evolutsiooni ja loodusliku valiku saadus.

Good The Scientist Speculates peab sellise asja võimalikkust hedonismi absurdini viimiseks. Võidakse öelda, et vastuväide sellisele pidevale meelelisele stimuleerimisele seisneb selles, et kuigi see on iseenesest meeldiv, ei aita see kaasa tulevastele naudingutele. Seksuaalsete naudingutega liialdamine võib nõrgendada ning võib-olla segada romantilist armastust. Pole aga selge, kas elektroodiga stimuleerimisel niisugust mõju on.

Kuidas uppuda valu uhises

Aga võib-olla siiski oleks see nii nauditav, et asjaosaline jätaks kõik muud püüdlused unarusse. Kui kõik seda teeksid, siis võib-olla inimesi muu enam ei huvitaks ja inimkond sureks välja. Aga oletame, et nii ei ole: inimene teeks päev läbi tööd ning õhtul rahuldaks end mõned tunnid elektroodiga, ilma et sel oleks halbu tagajärgi.

See oleks tema suurim nauding, ja see nauding oleks seesmiselt nii suur ja nii hõlpsasti korratav, et selle viljatusel poleks tähtsust. Võib-olla teadus ja tehnika oleksid nii arenenud, et enamik inimesi saaks suurema osa ajast elektroodi abil nautida ning nälg, haigused ja viletsus oleks likvideeritud.

Kas see oleks inimkonna rahuldav seisund, mille poole tasuks pürgida? Puhta hedonisti järgi peaks see nii olema.

  1. Utilitarianism: For and Against – Vikipeedia
  2. Mu ola liigesed haiget
  3. Esmaabi: mida võib ja kuidas? - Arhiiv - Postimees: Värsked uudised Eestist ja välismaalt
  4. Chondroitiin ja glukoosamiini korvaltoimed
  5. Игры создавали какой-то стимул для встреч.
  6. Valutab ola liigese parast magamist
  7. Karistusseadustik – Riigi Teataja

Kas elektroodioperaator oleks õnnelik? Raske öelda, aga igatahes ta oleks rahul ja ta naudiks ega tahaks oma saatust välja vahetada. Õnnelikkus on kahtlane muu hulgas sellepärast, et me ei tahaks saada elektroodioperaatoriks. Me tahame näiteks raamatut kirjutada või kriketimeeskonda pääseda. Selles olukorras olles oleksime sellega rahul, ette vaadates aga mitte. Mõnikord on ümberpöördult: ma soovin ette mingis olukorras olemist, kuigi ma tean, et kui ma juba selles olukorras olen, siis ma soovin, et poleks sellesse sattunud.

Õnnelik olemine ei tähenda lihtsalt, et ollakse enamasti rahul või isegi et sageli nauditakse ning harva ollakse rahulolematu või kannatatakse. See on osalt ka soodsa hoiaku väljendamine seda laadi rahulolu ja naudingu mõtte suhtes.

Nii et selleks et nimetada B-d õnnelikuks, peab A olema rahul väljavaatega, et B on praeguses vaimuseisundis, ning väljavaatega, et A ise naudiks niisugust vaimuseisundit. Sõna "õnnelik" on peamiselt kirjeldav seotud rahulolu ja naudingu mõistegakuid ka osalt hinnanguline.

Et Mill kiidab kõrgemaid naudinguid heaks nii palju rohkem kui lihtsamaid naudinguid, saab ta nimetada filosoofiat nautivat inimest õnnelikumaks kui nõelaviskamise mängu või õllejoomist nautivat inimest. Sõna "õnnelik" ei ole täiesti hinnanguline, sest oleks absurdne nimetada õnnelikuks inimest, kellel on valud või kes ei naudi või on vaevalt kunagi nautinud või kes on enam-vähem kogu aeg väga rahulolematu.

Kui see minimaalne tingimus on täidetud, siis saame juba hakata hindama rahulolu ja Pealkirjade haigused tüüpe ning neid õnne seisukohast järjestama. Õnne mõiste puudutab erinevalt rahulolu mõistest pikemat ajavahemikku, kuid igatahes eeldab see Kuidas uppuda valu uhises mingitel aegadel.

Gilbert Ryle 'i The Concept of Mind järgi seisneb nautimine selles, et tehakse seda, mida tahetakse, ja ei taheta teha midagi muud. Võiks öelda, et nauditakse seda rohkem, mida rohkem tahetakse teha seda, mida tehakse, ja mida vähem midagi muud.

Sel juhul taandub hedonistlik ideaal asjade seisule, milles igaüks naudib. Kui võtta puhthedonistlik positsioon, siis tuleb kõrgemaid naudinguid kaitsta viljakusele viidates.

Kuidas uppuda valu uhises

Ja see ei pruugi elektroodioperaatoritele turvaliseks tehtud maailmas töötada. Õnn on osalt hinnanguline, mistõttu utilitaristlik maksiim "Tuleb õnne maksimeerida" on kahekordselt hinnanguline. On võimalik utilitaristide vaheline viimset puudutav lahkarvamus. Seetõttu Smart ei taha öelda, et hedonistliku ja mittehedonistliku utilitaristi lahkheli ei vii kunagi lahkhelini praktikas. Tundub siiski, et praeguses olukorras ei ole küsimusel, kas kõrgemaid naudinguid tuleb madalametele eelistada, märkimisväärset praktilist tähtsust.

Nii palju Benthami ja Milli lahkarvamusest. Nüüd Milli ja Moore'i lahkarvamusest. Kas võib olla nii, et nauditaval vaimuseisundil pole üldse seesmist väärtust või on koguni negatiivne seesmine väärtus " Principia Ethica "?

Kas on nauditavaid vaimuseisundeid, mille suhtes meil on ebasoodne hoiak sõltumatult nende tagajärgedest? Kujutame ette, et maailmas on ainult üks tundlik olend, kes vääralt usub, et on teisi tundlikke olendeid ning et neid rafineeritult piinatakse.

Ta rõõmustab nende kujutletavate kannatuste üle väga. Kas see on parem või halvem kui maailm, kus pole ühtki tundlikku olendit? Ja kas see on halvem kui maailm, kus on üksainus tundlik olend ja see kurvastab kujutletavate kannatuste pärast? Smart arvab vastupidi Moore'ile, et eelistatav on maailm, kus on üks pettekujutlustega sadist. Ta on ju õnnelik ega tee kahju.

Moore nõustub siiski, et ta on õnnelik, ja see näitab, et õnne mõiste on osalt mittehinnanguline. Smart möönab, et selle mõtte juures on raske vastikust vältida.

Kui mulle on lapsest saadik antud juustu maitse juures elektrilöök, oleks juust mulle vahetult vastik. Meie vastikustunne sadisti vastu tuleb sellest, et meie maailmas teevad sadistid kindlasti kahju. Negatiivne utilitarism[ muuda muuda lähteteksti ] Karl Popper " Avatud ühiskond ja selle vaenlased " leidis, et me ei peaks tegelema mitte niivõrd õnne maksimeerimisega kui kannatuse minimeerimisega.

Kannatuse all ei tule mõista lihtsalt õnnetuolekut, vaid ka tegelikku valu, muidu on see õpetus ebaselge näiteks teadmise õnne puudumist võikski nimetada teadmatuse kannatuseks. Vaatame, Kuidas uppuda valu uhises utilitaristlik positsioon välja tuleb, kui võtta ainsaks viimseks eetikaprintsiibiks viletsuse minimeerimine.

Negatiivne utilitarism on tõesti teoreetiliselt võimalik. Sel on siiski mõned väga kurioossed järelmid R. Smart"Negative utilitarianism". Sellepärast on kahtlane, kas see kuigi paljudele meeldiks. Näiteks saaks väita, et negatiivne utilitarist peaks pooldama inimsoo hävitamist. Tundub, et Popper ei ole utilitarist, ammugi mitte negatiivne. Tõepoolest, ta väidab veel, et sallivaid tuleb sallida ja türanniale tuleb vastu seista.

Raske on näha, kuidas need printsiibid negatiivsest utilitarismist järelduvad, sest me peaksime heaks kiitma heasoovliku türanni, kes maailma õhku laseb. Siiski on allutatud rusikareeglil "muretse viletsuse kõrvaldamise, mitte õnne edendamise pärast" häid külgi. Enamasti saabki niimoodi kaasinimeste heaks kõige rohkem ära teha. Pealegi on inimestel väiksem üksmeel selles, milliseid hüvesid tuleb edendada, kui selles, milliseid viletsusi vältida.

Millil ja Benthamil on lahkarvamus selles, kas luulet tuleb eelistada nõelaviskamise mängule, Kuidas uppuda valu uhises nad oleksid ühel meelel selles, et parem on mõnikord hambaarsti juures käia kui kroonilise hambavalu käes kannatada. Tegude õigsus ja väärus[ muuda muuda lähteteksti ] Smart esitab nüüd teoutilitaristliku õpetuse.

Utilitarianism: For and Against

Lihtsuse mõttes esitab ta selle hedonistlikul kujul. Selle asemele võib asetada utilitarismi teised variandid ideaalne või "kvaasiideaalne" utilitarism ; Smart jätab valiku lahtiseks.

Ütleme, et ainus põhjend teha tegu A, mitte tegu B, on see, et A tegemine teeb inimkonna või võib-olla kõik tundlikud olendid õnnelikumaks kui B tegemine. Praegu jääb kõrvale see, et tagajärgede kohta on ainult tõenäoline uskumus. See on nii lihtne ja loomulik õpetus, et küllap paljud lugejad kalduvad nõustuma. Autor kõnetab ju heasoovlikke ja kaastundlikke inimesi, kes soovivad inimkonna õnne. Suur väline verejooks tuleb peatada võimalikult kiiresti. Esmaabi: • juhul, kui haav on jäsemel, tõsta verdjooksev jäse kõrgemale; • suru sõrmede või kämblaga verejooksukoht kinni; • pärast seda Uhine valu SuperCoolingis võimalusel haavale rõhkside; • juhul, kui pärast jäseme kõrgemale tõstmist ja rõhksideme tegemist verejooks ei peatu, aseta jäsemele haava lähedale südame poole zhgutt.

Sisemist verejooksu ei ole võimalik esmaabivahenditega peatada ja sellepärast tuleb kannatanu toimetada kiiresti haiglasse. Shokk Shokk on ohtlik seisund, millega kaasnevad vereringehäired mõjutavad elutähtsate organite tööd. Shoki võib saada väga tugeva verejooksu, suurte põletuste, raskete luumurdude jms tagajärjel.

Vastutus tegevusetuse eest 1 Isik vastutab tegevusetuse eest, kui ta oli seaduses kirjeldatud tagajärge ära hoidma õiguslikult kohustatud. Juriidilise isiku vastutus 1 Juriidiline isik vastutab seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis Kuidas uppuda valu uhises toime pandud tema organi või juhtivtöötaja poolt juriidilise isiku huvides.

Tahtlik tegu ja ettevaatamatu tegu 1 Kuriteona on karistatav üksnes tahtlik tegu, kui käesolev seadustik ei sätesta karistust ettevaatamatu teo eest. Tahtlus 1 Tahtlus on kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus.

Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Süüteokoosseisule vastava asjaolu mitteteadmine 1 Isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolu, mis vastab süüteokoosseisule, ei pane tegu toime tahtlikult. Sellisel juhul vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Ettevaatamatus 1 Ettevaatamatus on kergemeelsus ja hooletus.

Vastutus enamohtliku tagajärje eest Isik vastutab seaduses sätestatud enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest. Teo toimepanija Teo toimepanijad on täideviija ja osavõtja.

Täideviija 1 Täideviija on isik, kes paneb süüteo toime ise või teist isikut ära kasutades. Kaastäideviimine on ka see, kui mitme isiku ühine ja kooskõlastatud tegu vastab süüteokoosseisu tunnustele. Osavõtja 1 Osavõtjad on kihutaja ja kaasaaitaja. Väärteo toimepanemine Väärteo puhul on karistatav üksnes täideviimine.