Valu kandja tagant, Ribide alla jäänud valu tagantpoolt: põhjused

Võib-olla oleks see vahelduseks üsna sobiv pind ka kogu tänapäeva maailmast rääkimiseks. Aktiivsus ärkab toitmiseks enamasti ise, imeb endise aktiivsusega ja jõuab imeda pikalt. Mis on päris terane viis romaani lõpetada.

Konservatismi seisab kolmel vanal: vanad inimesed, vana raha ja vana tarkus. Vanu inimesi on meil küll aina rohkem, aga kahjuks Valu kandja tagant nad enamasti ei vana rikkuse ega vana tarkuse kandjad, vaid lihtsalt, noh, vanainimesed. Mis maksab päritav tarkus või päritav amet maailmas, kus lipukirjaks on elukestev ümberõpe, kohanemine uuega, piirideta oportunism ja elurollide maskeraad?

Ja Michel Houellebecqi maailm on tänapäeva maailm. Tänapäeva Lääne maailm. Tegelikult — Prantsusmaa. Tema romaani kangelane — ükskõik millise romaani kangelane — on pariislane, üksik haritud keskealine meesterahvas, mõnevõrra alkohoolik, püsisuheteks võimetu erotomaan, ajalooline ja sotsiaalne pessimist, kes jälgib üsna ükskõikselt oma ajastu lagunemist.

Ajastu, see on Prantsusmaa ja Lääne-Euroopa pärast sõjajärgseid kuulsaid tõusu-aastakümneid Trente Glorieuses,järjestikustes kriisides põdev, globaliseerumises suhteliselt vaesuv, ühesõnaga, viimaste aastakümnete majandusliku liberalismi võidukäigu Prantsusmaa. Ühiskondlikus mõttes on Houellebecqi kangelane elementaarosake, ta ei kuulu õieti kuhugi või ei tunne, et kuuluksta võngub üksinda turujõudude meelevallas, sest ka niinimetatud armastussuhted on turuloogikale allutatud.

Inimene on üksi keset allakäivat ja lõppevat maailma. Ta on sellele olukorrale alistunud. Ühes on Houellebecq igatahes tugev: oma ajastu kirjeldamises selle peamise haiguse kaudu. Tema meetod — torgata sinna, kus valus on —, töötab. Nii et teda võib igatahes nimetada heaks, kui ka mitte lausa suureks romaanikirjanikuks.

Kõhuõõne organid Tuleb meeles pidada, et inimesel on hüpohondrium, samuti valu olemust seljale andmine, valutamine, õmblemine, lihtsalt rasked või ebameeldivad aistingudsamuti tegureid, mis võiksid kindlaks teha sellise valu tekkimise pärast söömist, sissehingamisel füüsilise koormuse ajal harjutused jne. Naise ees olev hüpohondrium võib raseduse ajal haiget teha.

Aga kust neid suuri romaanikirjanikke ikka enam võtta, romaan ei olegi enam suur žanr… Olla oma ajastu halastamatu kroonik on kahtlemata romaanikirjaniku missioon. Nende vahel on isegi vormilisi sarnasusi, nagu tarbimisühskonna ikoonide, margitoodete asjalikud kirjeldused. Ajastupilt on Ellisel muidugi veel vägivaldsem ikkagi impeeriumi süda Ameerika, mitte mingi provintsistuv Euroopakangelane pole passiivne luuser ja ohver, vaid aktiivne mõrtsukas, peale selle veel rikas noor investeerimispankur.

Muuseas, Ellise juba 25 aastat vanas romaanis ei puudu ka teatav tahtmatu tulevikuennustus: ameerika psühhopaadi Pat Batemani iidol on Donald Trump.

Tõesti, kirjandus võibki tulevikule valgust heita vaid tahtmatult. Romaanid pole selleks, et tulevikku ennustada, vaid et läbi valgustada tänast, oma aega. Muidugi on tulevik potentsiaalidena tänases juba kohal ja sellest ka kirjanduse võimalik ennustuslikkus. Ellis on Donald Trumpi oma romaani sisse võtnud lihtsalt kui ajastut iseloomustava kuju, kaheksakümnendate lõpu uue kapitalismi ikooni.

Lapsekandmiskotid ⎮ Lapsekandmisvahendid ⎮ koleri2.ee

Kahekümne viie aastaga on ajastu, mis tollal oli alles noor, saanud küpseks, ja see kunagi kirjaniku poolt intuitiivselt valitud sümbol on saanud, paljude üllatuseks, selle küpse ajajärgu tõeliseks kehastajaks. Houellebecqi romaanid seevastu nagu püüaksidki tulevikku ennustada, need toimuvad tihti tulevikus, enamasti mitte eriti kauges, vaid sellises, kus meil, lugejatel, on tõenäoliselt võimalik elada ja kus võivad ikka veel tegutseda samad poliitilised figuurid, keda me praegu tunneme.

See on Houellebecqil niisugune jutustamisvõte, mis annab talle teatavaid suuri vabadusi, võimaldab kasutada igasugu liialdusi, ekstrapolatsioone, mis viivad tänapäeval olemasolevad tendentsid absurdi ja aitavad teritada seda piiki, millega ta oma kaasaja paiseid torgib. Selline futuroloogia on kirjandusliku võttena küll pisut odav.

Vasaku seljavalu ribide all: diagnostilised meetmed

Kes neid utoopiaid või düstoopiaid tõsiste ennustustena võtab, saab igal juhul petta. Aga soodsale poliitilisele pinnale langedes on see täitnud oma ülesande: aidanud romaanile tohutult tähelepanu tõmmata. Mis, ma kahtlustan, oligi autori eesmärk, tema seatud lõks.

Lihtne lõks, aga töötas, nagu ikka. Romaani tegevus toimub niisiis aastal ja saab alguse kevadel, presidendivalimiste aegu. Kogu loo suurim sarkasm ei peitu mitte aga selles, et nii sotsid kui paremkonservatiivid on valmis ennast maha müüma ükskõik kellele, vaid pigem selles, et elu Prantsuse islamivabariigis nii seda muidugi ei nimetada osutub tõeliselt ilusaks ja tulevik tõotab aina paremat.

Tööpuudust enam pole, sest suur osa naisi on sunnitud koju jääma, kuritegevus tundlikes linnaosades valdavalt moslemi-elanikkonnaga langeb lausa kümme korda ja lisaks on Prantsusmaal korraga taas Valu kandja tagant ajalooline missioon: taastada Rooma impeerium, sedakorda muidugi islami lipu all… Nojah, see kõik kõlab liiga hiilgavalt, et mõjuda usutavalt, aga see vast polegi olnud olnud eesmärk.

Samas pole see päriselt ka poliitiline satiir, sest selleks on ta esiteks liiga vähe groteskne ja pole ka eriti naljakas, kuigi oma vaikne must huumor, nagu Houllebecqil ikka, on sees peaaegu igas lauses.

Valu kandja tagant Pusiv valu luude ja pohjuse liigestega

Houellebecqi romaani tasub lugeda mitte kui prognoosi, vaid kui diagnoosi. Ja see diagnoos paistab pigem kehtivat: Lääs on jõudnud poliitilisse pöördepunkti, vana parem-vasak mäng ei lähe enam läbi ja kõikjal tõstab pead nii-öelda kolmas jõud. Ja see kolmas jõud ei tule õieti ei paremalt või pigem ikkagi paremaltega vasakult, vaid võib tulla hoopis väljastpoolt.

Houellebecqil on Lääs kaotanud ka sisepoliitilise initsiatiivi. Kui seni on tal õnnestunud, igakord küll läbi suurte valude, sisemiselt uuendada, siis seekord ootab ta võimetult, et keegi tuleks väljast ja kogu selle ehitise lihtsalt ümber lükkaks. Selles ongi alistumise sisu. Ühiskonna ja indiviidi alistumine ajavaimule.

Kaks sajandit on möödunud emantsipatsiooni tähe all. Inimene, mees ja naine, on vabanenud või vabastatud või vabastanud ennast kord-korralt pärisorjusest, seisuslikest piirangutest, Jumala, kiriku ja perekonna eestkoste alt.

  • Sulgemine ja lihaste ravi
  • Haiget koe umber liigendi
  • Tõnu Õnnepalu: Igavuse ja valu vahel | Edmund Burke'i Selts
  • Kontakt Pehme struktuuriga lapsekandmiskotid SSC-d Lapsekandmiskottide valik on ilmselt algajale kõige keerulisem.
  • Valu vasakpoolses hüpohondriumis tagantpoolt: põhjused ja ravi - Söögitoru

Tänapäeva Lääne inimene on oma individuaalsemates valikutes kahtlemata vabam kui inimene iial kuskil olnud on. Aga nagu Houellebecq kõigis oma romaanides järelejätmatult näitab, on need valikud tarbimisvalikud. Iga uus vabadus on küll vabadus, aga ühtlasi ka uus orjus. Oleme saanud inimese, kes valib vabal turul tooteid, ideid ja lõpuks ka teisi inimesi, ehk siis nii-öelda armastust, seda vaba inimese ülimat hüve — muidugi vastavalt iseenda turuväärtusele.

Sellel omamoodi vabal orjaturul on see enneolematult vaba inimene ühtlasi enneolematult üksik.

Valu kandja tagant Juhtmete ravi Serbia ulevaates

Ja oma üksinduses on ta tegelikult enneolematult nõrk, valmis alistuma ükskõik kellele või millele, peaasi et see keegi ja miski teeks temast uuesti kuuluva olendi. Olgu rahvuslus või islam, lõppude lõpuks, mis vahet? Ei, vahe siiski on, ja mitte väike: rahvuslikus ühtekuuluvuses saab kuuluda vaid kellegi hulka. Aga religioon annab veel magusama kuulumise, kuulumise kellelegi.

Usus saab enda ära anda. Inimene oleks nagu nende kahe emantsipatsioonisajandi jooksul enda oma kätte võitnud vaid selleks, et mõista: endale kuuluda võib küll olla uhke, aga veel parem on siiski kuuluda kellelegi.

Pole raskemat asja kui vabadus. Teatud vabaduse astmel saabub alistumine iseenesest. Inimene, kes pole valmis alistuma, pole järelikult veel täiesti vaba. Võib-olla oleks see vahelduseks üsna sobiv pind ka kogu tänapäeva maailmast rääkimiseks.

Aga Huysmans on katoliiklik autor. Veelgi enam, ta ei ole katoliiklik autor sugugi mitte algusest peale, ta pöördub katoliiklusesse, temast saab katoliiklane elu teisel poolel. Huysmans, XIX sajandi lõpu prantsuse dekadentsi esindaja ta ise küll pilkab seda dekadentsi mõistet on alati olnud rohkem kirjanike kui lugejate kirjanik.

Meie tänase kokkusaamise kontekstis [1] on see fakt iseäranis pikantne, sest näitab ühte huvitavat hõimlussuhet nende kolme, ometi eri aegadest ja maadest pärit autori vahel. Muidugi on nad omavahel seotud juba ilmselgelt niigi: Dostojevski on nii Tammsaare kui Houellebecqi kirjanduslik esiisa. Tõepoolest, pole midagi viljakamat kui dekadents! Ta tunneb temaga mingit lähedust. Kaks autorit ulatavad teineteisele käe, pannes kogu nende vahele jääva kahekümnenda sajandi justkui dekadentsi sulgudesse.

Huysmans alustas oma ajastu vaimus Zola-laadse ateistliku naturalismiga ja jõudis üle lopsaka ja fantaasiaküllase dekadentsi välja… alistumisse. Valu kandja tagant sai Ligugé kloostri ilmikvend oblaat. Veel See tähendab, ta ei tea enam, kas jumalat ikka pole. Ateistist agnostikuks. Tõepoolest, taipab kirjandusteadlane ühel hetkel: kes on inimene, see armetu elukas, kes end ühe kolkagalaktika tühisel planeedil tagajalgele ajab ja kuulutab, et Jumalat ei ole?

Valu kandja tagant Herbliidete ravi

Houellebecq on oma meetodit nimetanud etnoloogiliseks: ta vaatlevat tänapäeva ühiskonda ja inimest etnoloogi pilguga. Täpsemini selle, mis on religioossus ühe tänapäeva lääne justkui! See on tundmatu, mis tõmbab ja muidugi ka hirmutab, aga rohkem ikkagi tõmbab.

See on minevik, kust me pärit oleme, aga kui see ka on ka tulevik, kuhu me oleme teel? Kui ilmalike kvaasireligioonide, nagu rahvusluse ja humanismi lubadustes pettunud ollakse, mis siis jääb, kas ainult kibedus, vastikus, valu?

Aga mida muud me raamatutest otsime kui iseenda elu. Huysmansi romaani peategelane Jean de Floressas des Esseintes on vana hertsogisuguvõsa viimane võsu, saanud hariduse jesuiitide juures, väga tundlik, terava vaimu, peene maitse ja nõrga tervisega.

Nooruses püüab ta elada ulaelu ja sõlmida sidemeid küll omasuguste aristokraatide, küll kirjanike ja kunstnikega, aga peagi on nad kõik talle vastikud ja tüütud.

Ta tõmbub maailmast eemale, laseb endale ehitada maja, mille ta oma maitse järgi sisustab raamatu peamine teema ongi selle maja sisustamine kõiksugu kummaliste kaunidustegaet elada seal ülejäänud elu inimesi kohtamata. Eks ole temagi omal moel aristokraatlik esteet, maailmale võõras üksiklane, kes kuigivõrd ei jaga oma kaaskodanike püüdlusi, välja arvatud nende huvi seksi vastu.

Jesuiitide käe all Valu kandja tagant Des Essenintes pole küll sugugi usklik, kuid tunneb seletamatut tõmmet kõiksugu religioosse kraami vastu, nagu vanad missaraamad, palvepingid, ristimisvaagnad, monstrantsid ja preestrirüüd.

Valu kandja tagant Sore uhine pohjustab ravi

Meelsasti loeb ta ka mõnda kirikuisa, peamiselt küll nende dekadentlikult lopsaka ladina keele pärast. See teooria immuniseerib inimese igasuguse lootuse, aga ka igasuguste illusioonide ja seega pettumuste vastu. Umbes samasugune doktrinaarne pessimist ja misantroop on Houellebecqi üksildane professor. Ta teab seda, mis Huysmansist endast pärast sai, teab tema uskupöördumist, tema vaikset kloostrielu, tema hilisemaid katoliiklikust religioossusest kantud teoseid. Niisiis ta teab, et skepsis, inimpõlgus, justkui absoluutne läbinägevus võivad olla vaid eesriided, ekraanid, mis varjavad ühte teispoolsust.

Aga et vististi ei saa neid eesriideid ise eest ära lükata, ise läbi torgata. Ta on just nagu loobunud, just nagu alistunud oma valgustatud pessimismile, aga samas ikkagi igatseb midagi muud. Või kasvõi vahepeal leiab.

Asi on nii, et kui romaani süžee poleks meile laialt ette ära jutustatud, nagu selle romaaniga kahjuks juhtus, siis võiksime me seda lugeda päris tükk aega ootuses, et François tõesti leiabki Jumala, aga mitte Allahi, vaid Jeesus Kristuse näol.

Ta on teda juba peaaegu leidmas, kui ta kodusõja hirmus Pariisist põgeneb ja täiesti tahtmatult Rocamadouri, kuulsasse katoliiklaste palverännupaika satub. Kaed liigestes, Rocamadouri Jumalaema ees mediteerides temaga nagu midagi juhtub.

Aga ta otsustab, et see polnud muu kui söömataolekust, hüpoglükeemiast tingitud meeleolumuutus, ja sõidab samasugusena Pariisi tagasi. Kuid Huysmansi mõistatus ei lase teda ometi lahti, Huysmansi pöördumise ja kloostrirahu mõistatus. Laps istub kotis konnaasendis. Tema jalad on paneeliga toestatud põlvest põlveni, pepu saab vajuda sügavale kangasse ja on seega Valu kandja tagant allpool kui põlved suuremad lapsed põlvest põlveni toestust ei vaja, nende puhul on ok, kui paneel on kuni poolde reide — kui neil endal muidugi mugav on.

Soonimist õige Valu kandja tagant puhul ei pea siin kartma, kui lapse pepu on allpool põlvi, siis toetub keha raskus pepule ja koti serv ei sooni talle ka jalga.

Konnaasendis laps ei istu, see on väga oluline fakt meeles pidada, sest osad kotid on ka laiapõhjalised, kuid kangas koti paneelil on kõva või ei võimalda kott lihtsalt lapse pepu allpool põlvi olemist. Beebi pea ja kael on toestatud.

Hardo Pajula: Pilves Prometheused

Eriti alguses, kui laps ise veel pead ja kaela ei suuda hoida, on see väga oluline. Lapse kukal peab olema nii palju toestatud, et pea ei saaks teha järske nõksatusi tahapoole.

Laps peab saama pead puhkamiseks toetada kandja vastu. Kott peab olema kandjale mugav kasutada.

Klassikalised breketid Kindel ja tulemuslik lahendus Hammastele kinnitatavaid klassikalisi breketeid on kahesuguseid: metallist ja hamba värvi ehk keraamilised. Klassikaliste breketite puhul fikseeritakse hamba külge breket, millele kinnitatakse väikeste kummi- või traatrõngaste ehk ligatuuride abil traadist kaar.

Ohvrimeelne kannatamine ei too siin mingeid parima lapsevanema tiitleid. Vali endale kott, millega sul on mugav last vajadusel ka kolm-neli tundi kanda. See ei pruugi olla sinu jaoks see kott, mida kiidab su sõbranna. Inimesed ja kehad on erinevad. Keraamilised breketid toimivad traditsiooniliste metallist breketitega võrreldes sama efektiivselt ja tõenduspõhiselt ning pakuvad kandjale suurepäraseid tulemusi.

Regulaarsed visiidid ortodondi juurde on ravi osa Breketeid tuleb käia regulaarselt ortodondi juures aktiveerimas ehk pingutamas. Enamasti on klassikaliste breketite puhul visiitide intervall 4—5 nädalat. Nii saab arst jälgida ravi käiku ning vajadusel sisse viia muudatusi või kohandusi. Hambad on breketite pingutamise järgselt mõned päevad tundlikud, kuid see möödub. Valu leevendamiseks on abi käsimüügi valuvaigistitest, limaskestade hõõrdumist vähendab spetsiaalselt breketikandjatele mõeldud vaha, mida müüakse nii Unimedi kliinikutes kui apteekides.

Lisaks regulaarsetele visiitidele ortodondi juurde tuleb külastada ka hambaarsti 1—2 korda aastas, sest raviperioodil võib patsiendil olla suurem kaarieserisk.

Valu kandja tagant Osteokondrosis i

Samuti on soovitatav käia 1—2 korda aastas suuhügienisti juures kontrollis.