Inimese haiguse artriit

Siiski on põhimõtteliselt võimalik, et vaktsineerimine ebaõnnestub nõrgenenud immuunsuse tõttu. Ravimeid ja taastus­ravi ühendades saab liigesekahjustusi vältida juba lõviosal patsientidest. Kui lapsel on haigusest haaratud ka lõualiigesed, peab kontrollil käima ka ortodondi juures. Oluline on pöörata tähelepanu ka sellele, kuidas haigus psühholoogiliselt last ja tema vanemaid mõjutab. JIA jagatakse mitmeks alatüübiks. Pärilikkusfaktorid võivad suurendada haigestumisriski.

JIA korral põhjustab liigesepõletiku immuunsüsteemi ebanormaalne reaktsioon, mille tõttu immuunsüsteem ei suuda eristada võõraid rakke enda omadest ning ründab neid organismi kudede ja rakkude kaitsmise asemel. JIA ja sellega sarnaseid haigusi kutsutakse ka autoimmuunhaigusteks ehk haigus­teks, mille puhul immuunsüsteem töötab organismi enda erinevate elundite, antud juhul peamiselt lii­geste vastu.

Vastas dr Kati Otsa

JIA ja teiste autoimmuunhaigus­te täpset tekkemehhanismi ei teata. JIA ei ole pärilik haigus, sest see ei kandu otse vanematelt lastele.

Pärilikkusfaktorid võivad suurendada haigestumisriski. On vähe tõenäoline, et samas peres on kaks juveniilset artriiti põdevat last.

Kui liigesepõletik algab alla aastasel lapsel, kestab vähemalt kuus nädalat — mis eristab seda viiruslike põletike järgselt esinevatest lühiaegsetest liigesepõletikest — ning selle põhjust ei teata ehk siis kui kõik muud liigesepõletikku põhjustavad haigused on välistatud, kasutatakse liigesehaigusest rääkides nime­tust juveniilne idiopaatiline artriit ehk lapseea reumaatiline liigesepõletik.

Seega eeldab haiguse diagnoosimine pikka aega kestnud liigesepõletikku, kus eelteadmiste, arstliku läbi­vaatuse ja laboratoorsete uuringute abil on muud haigused välistatud.

Liigesõõnt ümbritsev tavaliselt väga õhuke liigesekelme ehk sünoviaalkelme hakkab paksenema ja täituma põletikuliste rak­kudega. Samal ajal suureneb liigeseõõnes oleva liigesevedeliku hulk ja muutub põletikuliseks. Tagajärjeks on liigese paiste­tus, valu ja liikumispiiratus.

Liigesepõletiku tüüpiliseks tunnuseks on pikema puhkuse järgne liigeste kangus, mida esineb kõige rohkem just hommikuti.

Inimese haiguse artriit Valu all kuunarnukk

Enamasti püüavad lapsed valu leevendamiseks liigest kergelt kõveras hoida. Ravi saamata võib põletik liigest kahjustada kahel viisil: Liigesekelme võib muutuda väga paksuks, sellele tekib pannus, mis kasvab liigese servadest vaba kõhrepinnaga kokku ja katab selle.

Edasi kahjustavad aegamisi liigesekõhred ja luud. Liigeste pidev kergelt kõverdatud asend ja vähene liikuvus põhjustavad lihaste ja pehmete kudede atroofiat ehk kängumist, väljavenimist või kokkutõmbumist, mis kõik viivad liigese väärasendini.

JIA jagatakse mitmeks alatüübiks. Haigusvorme eristatakse peamiselt selle põh­jal, kas ilmneb ka kogu organismi haigestumise üldnähte nagu palavikku, halba enesetunnet ja sellega kaasuvaid lihas- ja liigesevalusid, nahalöövet ning siseelundite haaratust, või on haigusest haaratud ainult liigesed.

Nõuanded teemal: Reumatoloogia

Viimasel juhul jaotatakse haigus alatüüpideks liigeste arvu järgi oligoartriit ehk ühe kuni nelja liigese põletik ning polüartriit ehk viie ja enama liigese põletik. Haiguse alatüüp diagnoositakse esimese poole aasta jooksul avaldunud tunnuste põhjal. Diagnoosimisel on lisaks haigustunnustele abi laboratoorsetest analüüsidest. Nii suudab arst täpsemalt määratleda, millise JIA alatüübiga on tegu ja kas patsiendil on oht komplikatsioonide, näiteks kroonilise silmapõletiku tekkeks.

Haigused ja seisundid

Korrapärastest ultraheli- ja röntgenuuringutest võib olla abi haiguse süvenemise diagnoosimisel ja sellest sõltuva ravi planeerimisel. Ravi on iga lapse jaoks individuaalne. Ravi eesmärgiks on aidata lapsel elada võimalikult normaalset elu ning ennetada liigese- ja elundikahjustusi.

Inimese haiguse artriit Kuidas kate anesteetiline artriit

Pole õige ravi algusega venitada ootuses, et haigus iseenesest leevendub. Haigus võib küll iseeneslikult leevenduda, kuid varieeruva ja prognoosimata aja järel.

Selleks ajaks võivad aga liigestes olla juba välja kujunenud pöördumatud muutused. Kasutatakse põletikuvastaseid ravimeid. Pikaajaliseks raviks mõeldud ravimeid nimetatakse ka baas- ehk põhiravimiteks. Baasravimeid hakatakse kasutama kohe peale diagnoosi panemist ja neid võib kasutada ka paralleelselt põletikuvastaste ravimitega. Pikaajaline ravi kestab kuid ja vajadusel aastaidki.

Enamike pikaajaliste ravimite mõju hakkab ilmnema alles 2—3 ravikuu järel. Viimastel aastatel on artriidi ravisse jõudnud bioloogilised ravimid. Ravimid toimivad üsna kiiresti ja siiamaani on neid turvaliseks peetud. Bioloogilisi ravimeid nagu teisigi pikaajaliseks raviks mõeldud ravimeid tarvitavad lapsed on arstliku kontrolli all.

Kortikosteroid ehk hormoonravi on saadaval olevatest ravimitest tõhusaimad immuunsüsteemi aktiivsust pärssivad ja põletiku aktiivsust vähendavad ravimid. Samas neid võib kasutada piiratult, sest ravimite pikaajalisel kasutamisel ilmnevad tõsised kõrvalnähud nagu osteoporoos ehk luuhõrenemine ja kasvu pidurdumine. Siiski on kortikosteroidid vajalikud ajutise ravimina ootamatute haigusnähtude korral, mil oodatakse pikaajalise ravi tulemust.

Suured kortikoste­roi­d ­annused suurendavad olulisel määral ka söögiisu, mis lisab kehakaalu.

Juveniilne idiopaatiline artriit

Seetõttu on oluline anda lapsele söögiks selliseid toite, mis igapäevast kalorite hulka suurendamata siiski nälja kustutavad. Liigesesiseseid süste kasutatakse kõige sagedamini siis, kui põletikulisi liigeseid on ainult üks või mõni ning kui on oht, et valust tingitud liigesjäikus võib viia väärasendi tekkimiseni.

JIA põdevatel lastel tuleks kindlasti käia uuringutel silmaarsti juures. Uuringute sagedus sõltub haiguse alatüübist ja raskusastmest. Silmapõletik võib ravi saamata põhjustada tõsiseid tagajärgi nagu näiteks silmaläätse hägustumist ja pimedaks jäämist. Juhul kui raviga suudetakse alustada haiguse varases etapis, toimib see tavaliselt hästi. Silmapõletiku ravis kasutatakse paiksetest kortikosteroididest silmatilku. Raskematel juhtudel võivad kõne alla tulla kortikosteroidisüstid silma või suukaudsed kortikosteroidid.

Ortopeedilise kirurgia all lapseeas mõistetakse eelkõige sünovektoomiat, kus operatsiooni käigus eemaldatakse põletikuline sünoviaalkelme.

Liigesvalu võib esineda näiteks tavalise viirushaiguse, gripi korral, samas aga võib olla tegemist tõsise pidevalt süveneva, liigeseid muundava ehk deformeeriva, lõpuks invaliidistava liigeshaigusega.

Osteoartroos on liigeskõhre kulumise haigus. Üheks oluliseks osteoartroosi tekkepõhjuseks on liigeste ülekoormus raske füüsilise töö, liigse kehakaalu tõttu.

Inimese haiguse artriit Cream tark

Osteoartroosi korral võivad esineda õhtused, koormusjärgsed valud, aga ka lühiaegne, mõneminutine stardijäikus kahjustatud liigestes, näiteks põlvedes, puusades ja ka sõrmedes.

Osteoporoosi ehk luuhõrenemise korral väheneb kaltsiumi sisaldus luudes ja luud muutuvad hapraks. Osteoporoosi olulisemateks riskiteguriteks vanemas eas on madal suguhormoonide tase organismis ning kortikosteroidravimite prednisoon, kortisoon kasutamine astma ja reumatoidartriidi raviks. Ohustatud on vanemas eas naised peale menstruatsiooni ära jäämist ehk menopausi, kui väheneb östrogeenide hulk organismis.

  1. Haiget liigutada venitamist
  2. Reumatoidartriit | Haiguste ABC - koleri2.ee
  3. Liigendid on taandunud
  4. Arstide nõuanded, tervisetestid ja -teenused.
  5. Tunnuseks on pikaajaline liigesepõletik, millega seondub mitmeid üldnähte.
  6. Kust osta glukoosamiini kondroitiini kompleksi

Kuna osteoporoos tekib ka lülisambas, siis võib inimene jääda lühemaks ja vajuda küüru. Osteoporoosi riskiteguriteks vanemas eas meestel on madal testosterooni tase. Infektsioosset artriiti ehk liigesepõletikku põhjustavad liigeses viirused, seened, bakterid, tekib mäda.

Reaktiivsete liigesepõletike korral liigeses mädatekitajat ei ole, liigesepõletik tekib immuunsüsteemi vastusena nakkusele kusagil mujal organismis näiteks kuse-suguteedes või soolestikus. Reumatoidartriit algab enamasti keskeas, kulgeb pidevalt edasi arenedes, hiljem moondab liigeseid, enamasti sõrme- ja randme, aga ka pöia-varbaliigestes.